„Sagedasti ei saa meie isegi õieti aru, kui suur tähtsus riietuse juures on pisiasjadel. Kui palju õrnemalt, meeldivamalt mõjub lihtne viltkübar lühikese looriga,“ kirjutab moeasjatundja 1930. aasta žurnaalis „Eesti Naine“. Mainides küll koheselt, et nõuanne toimib vaid elegantse riietusega.
Kui vaatame 20. sajandi esimese poole fotosid või dokumentaalseid linnakaadreid, tundub tänapäeval, et rõivastuti väga soliidselt. Daamidel oli peas kübar, käes elegantsed kindad ja kaasas väike käekott ning jalanõudel oli väike kontsake. Kuigi püksid iseloomustasid iseseisvat ja sportlikult tegusat naist, kanti enamasti seelikuid ja kleite. Nõnda riietuti ka keeruliseks muutund aegadel, mil olemasolevaid rõivaid palju ümber tehti.
Suurem osa sellisest välimusest kandis tegelikult praktilist väärtust, veekindla puhvitud jope ja mäluvahuga botaste tulekuni tuli oodata sajandi lõpuosa. Ka pere rollijaotused ning elutempo olid enamasti teistsugused kui kaasajal. 1920. aastad juba muutsid tollases mõistes naise välimust mugavamaks ja demokraatlikumaks. Kadusid külluslike kaunistustega laiaäärsed kübarad ja pikad kleidid. Asemele tuli puusale langenud taljeosaga pisut allpool põlve kleidifassong, kehale vabadust andev pesu ja poisipead kattev klošškübar (ka pottkübaraks kutsutu).
Peenemat väljanägemist sai lubada ka lihtsam naine, kes sageli võttis snitti kinolinal nähtud diivadelt. Naisteajakirjad avaldasid muu hulgas ka kübaralõikeid. Enamasti olid isetehtud peakatted palituriidest või sametist ning tepitud äärega, uhkemad telliti kübaraärist.
Väga suurt rõhku pandi sellele, et kübar, jalavarjud ja käekott sobituksid omavahel. Juba siis eelistasid eestlannad seetõttu turvalist pruuni ja musta. Ka sukad ei tohtinud silma torgata, sest see mõjub hingelt madalalt ja rikub eleganti.
Daamil tuli enne kodust lahkumist planeerida aega sättimisele – kübar nõudis soengusse pandud juukseid ja korras välimust. Tänapäevalgi tunneb naine, et kui valib väljudes kübara, tuleb üle vaadata ka muu rõivas ning värvida huuled.
Kena kübaraga istuti kohvikutes ja käidi näitustel. Peakate täiendas kleidi välimust ja andis isikupära. Kui vesilained või elektrilokid polnud enam kõige värskemad, aitas peakate neid peita.
Riided olid hinnas ja loetud. Neid harjati, eemaldati plekke, taastati vormi, lisati vahetatavaid detaile nagu uued nööbid, pandlad, kraed, žabood, pealeõmmeldavad taskud. Nüüd õpime seda keskkonnahoiule mõeldes.
„Ärge ostke kunagi kaalumata! Kui tahate edasi kanda oma läinud aastast mantlit, valige sellele sobivalt oma uue kleidi värv. Vahest olete enesele ostnud punase kleidi, hää, pange oma kübarale punane pannal ja palitule samasugune nahksiil,“ õpetab garnituuri looma moenõustaja ligi sada aastat tagasi.

Avatud kultuurimõisa lahtioleku ajal. Info 51918355