Tähistame lisaks Muuseumiööle ka Eesti Raamatu Aastat: 2025. aastal möödub 500 aastat esimese eestikeelse raamatu ilmumisest. Avastamisrõõmu pakuvad trükised, raamatud, väljapanekud, mis tutvustavad nii Jõelähtme kui laiemalt Eesti ajalugu.
- Väljapanekud 100-aasta vanustest õpikutest, ajakirjadest ja fotodest – Koogi küla elaniku ja endise Jägala-Joa raamatukogu juhataja kollektsioonid.
- “Kalevipoeg – Gustav Heinrich Schüdlöffel’i kogutud muistendid”
Pastori ja estofiili, G.H.Schüdlöffeli poolt kogutud Kalevipoja-teemalised muistendid koos tänaste Loo ja Kostivere laste illustratsioonidega. Pastori 225. sünniaastapäevale pühendatud artikkel ilmus2023. aastal Jõelähtme valla lehes.
- “Meie inimesed ja maastikud”
Väljapanek kohalike inimeste portreedest, intervjuukatketest ning fotodest kadunud külamaastikega.
- Sepamaja galeriis ekspositsioon vana aja tööriistadest. Laudamajas “Minu lemmik raamatukangelane!” joonistusnurk lastele.
- 2025 cm Jõelähtme maitsetega võileib! Pika võileiva kõrvale pakume kohvi ja teed ning võimalust jälgida ekraanilt, kuidas läheb Espresso Macchiatol ja Tommy Cashil.
Rebala keskus-muuseum asub muinsuskaitsealal Tallinnast Narva poole viiva maantee kõrval, Tallinnast ca 14 km kaugusel. Siin asuvad ainulaadsed, teadaolevalt vanimad (3000 aasta vanused) kivikalmed Eestis. Uudistamist leiab ka muuseumis sees, kus saab näha nii mõndagi põnevat muinasajast, kohalikust kultuurist, arheoloogialeidudest jne. Lisaks ajalooväljapanekule on võimalik vaadata ka lühifilmi, saada infot piirkonna (vana)küladest, lähedal asuvatest vaatamisväärsustest ja muust põnevast.
Fotonäitus: “Kuldseid hetki Tallinna Näidislinnuvabriku ajaloost”
Hilda Männiku fotonäitus toob esile unustamatud hetked Tallinna Näidislinnuvabriku ajaloost! Ajaloolised fotod jutustavad lugusid meie kandi inimeste tööst ja elust, pakkudes väärtuslikku tagasivaadet ammustesse aegadesse.
Näitus on avatud: 3. märts – 30. aprill
Asukoht: Loo Kultuurikeskus, Kuusiku tee 1a
Tule vaatama ja avasta ajalugu piltide kaudu!
Näitus avatud Loo Kultuurikeskuse lahtiolekuaegadel:
Sissepääs tasuta
LOO FOTOMÄLU kogub mälestusi meie kandi minevikust!
Kas Sina tead kedagi, kes teab kedagi, kellel on kodus olulised fotod Loo ajaloost?
Aita meil 31. maiks 2025 talletada ja säilitada väärtuslikud hetked, mis räägivad Loo kogukonna lugu.
Saada oma fotod:
lookultuurikeskus@joelahtmekultuur.ee
Või too need otse Loo Kultuurikeskusesse, Kuusiku tee 1a.
Me digitaliseerime fotod ja talletame need Loo Kultuurikeskuse veebilehele – salvestame mineviku tuleviku jaoks!
Aitame koos hoida meie kultuuripärandit!
#LooKultuurikeskus #Kultuuripärand #LooAjalugu
Eesti Raamatu Aasta Lool!
Loo Kultuurikeskuses (Kuusiku tee 1a) on Eesti Raamatu Aasta puhul eksponeeritud kodumaised raamatud aastast 1927-1988. Tule uudistama ja avasta ajaloohõngulised teosed!
Näitus on avatud 3. märtsist kuni 30. aprillini 2025 kultuurikeskuse lahtiolekuaegadel.
Sissepääs tasuta
Oled oodatud!
Kunstnik Janne Seli, kunstniku nimega Jandala art
Kunstnikust:
Mandala sümboliseerib elu lihtsat mõtet- mitte miski pole jääv, kõik on muutuv. See õpetab lahti laskma. Elus ainuke jääv nähtus on muutus. Buddhismis loovad mungad peeneid liivamandalaid, peale mille valmimist pühitakse need luuaga kokku mõttega, et ükskõik kui palju oleme endast andnud, kõik lõpuks läheb, milline kergus on lahti lasta kohe ning mitte millestki ega kellestki kinni hoida. Õpetab elu elama hetkes.
Samamoodi nagu buddhismis, on mandalate maailmast saanud Janne elu filosoogia ning õpetaja.
Kunst on tulnud Janneni ise. Ta armastab öelda, et kõik oskavad kunsti teha. Tuleb lihtsalt usaldada kuidas see väljendub ning mitte võrrelda end teistega ja mitte proovida sobituda.
Käeline osavus on olnud päritud oskus, mis eelkõige väljendub joonistamises ning maalimises.
Peale gümnaasiumi lõpetamist alustas Janne tellimustena portreede joonistamist kuni tundis, et see oli ennast ammendanud ning ühel päeval selgest taevast mõttesse tulnud sõna ”mandala” googeldades, armus ta täielikult, ning on olnud viimased 8 aastat võluvas mandalate maailmas.
Janne loob rahvusvaheliselt mandalaid eratellimustena kodudesse seintele ning suurtele lõuenditele. On välja andnud juba üheksasse riiki rännanud armastatud mandala värviraamatu. Viimased kaks aastat on Eestis juhendanud erinevates tehnikates avatud mandala õpitubasid ning ka privaatseid tähtpäevade, firma ürituste ja sünnipäevade tähistamisi mandalate loomise näol.
Hobikunstnik Karine Andrjuškevitšjute raamatukunsti väljapanek. Tema raamatu voltimise katsetused üllatasid paljusid ja positiivne tagasiside innustas selle kunstkäsitööga süvenenumalt tegelema. Karine otsustas kunstiharu tutvustamiseks kokku panna nändnäituse.
Heino Soovik – Fotonäitus: EESTIMAA ILU
Avatud 2. jaanuarist kuni 28. veebruarini 2025
Loo Kultuurikeskus (Kuusiku tee 1a)
Imetle kauneid hetki ja maastikke üle Eestimaa Heino Sooviku kaamerasilma läbi! Näitusel on väljas fotokonkursi „Ma armastan Lool elada! 2024“ esikoha võitja autoriteosed.
Sissepääs on tasuta – tule ja avasta!
#Fotonäitus #EestimaaIlu #HeinoSoovik #LooKultuurikeskus #MaArmastanLoolElada
„Sagedasti ei saa meie isegi õieti aru, kui suur tähtsus riietuse juures on pisiasjadel. Kui palju õrnemalt, meeldivamalt mõjub lihtne viltkübar lühikese looriga,“ kirjutab moeasjatundja 1930. aasta žurnaalis „Eesti Naine“. Mainides küll koheselt, et nõuanne toimib vaid elegantse riietusega.
Kui vaatame 20. sajandi esimese poole fotosid või dokumentaalseid linnakaadreid, tundub tänapäeval, et rõivastuti väga soliidselt. Daamidel oli peas kübar, käes elegantsed kindad ja kaasas väike käekott ning jalanõudel oli väike kontsake. Kuigi püksid iseloomustasid iseseisvat ja sportlikult tegusat naist, kanti enamasti seelikuid ja kleite. Nõnda riietuti ka keeruliseks muutund aegadel, mil olemasolevaid rõivaid palju ümber tehti.
Suurem osa sellisest välimusest kandis tegelikult praktilist väärtust, veekindla puhvitud jope ja mäluvahuga botaste tulekuni tuli oodata sajandi lõpuosa. Ka pere rollijaotused ning elutempo olid enamasti teistsugused kui kaasajal. 1920. aastad juba muutsid tollases mõistes naise välimust mugavamaks ja demokraatlikumaks. Kadusid külluslike kaunistustega laiaäärsed kübarad ja pikad kleidid. Asemele tuli puusale langenud taljeosaga pisut allpool põlve kleidifassong, kehale vabadust andev pesu ja poisipead kattev klošškübar (ka pottkübaraks kutsutu).
Peenemat väljanägemist sai lubada ka lihtsam naine, kes sageli võttis snitti kinolinal nähtud diivadelt. Naisteajakirjad avaldasid muu hulgas ka kübaralõikeid. Enamasti olid isetehtud peakatted palituriidest või sametist ning tepitud äärega, uhkemad telliti kübaraärist.
Väga suurt rõhku pandi sellele, et kübar, jalavarjud ja käekott sobituksid omavahel. Juba siis eelistasid eestlannad seetõttu turvalist pruuni ja musta. Ka sukad ei tohtinud silma torgata, sest see mõjub hingelt madalalt ja rikub eleganti.
Daamil tuli enne kodust lahkumist planeerida aega sättimisele – kübar nõudis soengusse pandud juukseid ja korras välimust. Tänapäevalgi tunneb naine, et kui valib väljudes kübara, tuleb üle vaadata ka muu rõivas ning värvida huuled.
Kena kübaraga istuti kohvikutes ja käidi näitustel. Peakate täiendas kleidi välimust ja andis isikupära. Kui vesilained või elektrilokid polnud enam kõige värskemad, aitas peakate neid peita.
Riided olid hinnas ja loetud. Neid harjati, eemaldati plekke, taastati vormi, lisati vahetatavaid detaile nagu uued nööbid, pandlad, kraed, žabood, pealeõmmeldavad taskud. Nüüd õpime seda keskkonnahoiule mõeldes.
„Ärge ostke kunagi kaalumata! Kui tahate edasi kanda oma läinud aastast mantlit, valige sellele sobivalt oma uue kleidi värv. Vahest olete enesele ostnud punase kleidi, hää, pange oma kübarale punane pannal ja palitule samasugune nahksiil,“ õpetab garnituuri looma moenõustaja ligi sada aastat tagasi.
Avatud kultuurimõisa lahtioleku ajal. Info 51918355
